pühapäev, 25. oktoober 2015

Padi sünnipäevakingituseks.

Tütar (8-aastane) oli kutsutud sõbranna sünnipäevale (kes sai ka 8-aastaseks).
Plaan oli kingitus kasvõi osaliselt ise teha. Plaanid olid suuremad, kuid teostatud sai neist vaid üks-padi.
Kingituse valmistamise muutis mõneti keeruliseks see, et kingituse saaja ei fänna absoluutselt roosat, lillekesi ega muid tüdrukutele meelepäraseid asju.
Valisin siis lambakestega lõbusa kanga, lootuses, et ehk see meeldib (loomad pidid talle meeldima).
Nime soovisin ka padjale aplitseerida, see muudab kingituse isiklikumaks. Kasutatud sai ka tekspükse, mida mul nüüd kudus hulgim :) Valisin sellised hallikamad teksad, et sobiks kangaga kokku.
 Esialgu plaanisin tähed aplitseerida sellisest kangast.
Lilleline tundus siiski sobilikum.

Kuna padi on mõeldud istumispadjaks (ehk soovib kingisaaja selle kooli hommikuringi padjaks võtta, mine tea), sai sellele külge õmmeldud ka sang.
Natuke ikka pitsi ka.
Tagumine pool samuti teksadest. Allääres lukk, padjakattel sees sisupadi, mille valmistasin samuti ise. Katte määrdumise korral saab katte eemaldada ja puhtaks pesta.

Suuruseks sai sellel padjal 50x50 cm.
Palju õnne, Emma!

pühapäev, 18. oktoober 2015

Küünal kastmekannus

Sain ühe vana kastmekannu. Saamise hetkel oli see küll kaua seisnud ja nägi päris räämas välja. Kuid mina nägin kesta all peituvat kaunist kuju. Küürisin selle kannukese kodus puhtaks. Sihtotstarbeliseks kasutamiseks oleks see ka ehk sobinud, kuid kuna mind võlus just selle kannu vorm, mõtlesin algul, et teen sinna kannu sisse mõne taimeseade. Kuni nägin internetis juhuslikult seda pilti:
Algul vaatasin, et lihtsalt ilus pilt ja vahva idee, kuni mul plahvatas: mina saan ju ka oma kasmekannukesse küünla valada! Ma pole ise ühtegi küünalt valanud, kuid katsetasin siiski. Kõigepealt oli vaja tahti. Selle sain, ostes poest kaks lauaküünalt. Tegelikult oleks piisanud ka ühest, sest taht oli piisavalt pikk. Kaks lauaküünalt ja umbes 20 teeküünalt said üles sulatatud ja nõusse valatud.
Kaks tahti panin seetõttu, et see kastmekann on suhteliselt suur, ühest oleks võinud väheseks jääda.
Peale hangumist oli päris kena. Veidi lõi külgedelt lahti, kuid vaatasin, et ka ideepildil sama lugu. Seda saaks ehk kuidagi vältida, kuid ma pole viitsinud ühtegi küünlavalamise õpetust lugeda.
Eks aeg näitab, kuidas see küünal põleb. Väikese katsetamise jooksul talutavalt, kui pikemalt põlema jätta, selgub tõde. Plaanis oli ka vaha sisse eeterlikku õli lisada, kuid tegemise käigus see ununes kahjuks.
Siin küünla kõrval näha linnupuur-lamp, mille valisin Vintage Design´ist võidetud kinkekaardi eest. Ma ei tea, miks mulle meeldivad linnupuurid...ja laternad. Hirrrmsasti meeldivad. Küünlad ka. Parandamatu haigus, mis teha. Linnupuur-valgustisse sai pandud kosus olemasolev LED-pirn, millele varem sobilikku kohta ei leidnud (mees kevadel Rootsist ostis, oli mingi soodukas). Pirn kas muudab värvi sujuvalt, saab valida ka ise värvi (punane, roheline, sinine, punane, lilla jne), valgustugevust saab muuta või siis põleb, nagu tavaline pirn- valge valgusega. Väikese puldi abil saab seda kõike reguleerida ja ka lambi põlema panna ja välja lülitada.
Nii tore kingitus! Harva, kui mul õnnestub midagi võita...kuigi, juhuseid on siiski olnud :)

neljapäev, 8. oktoober 2015

Uued diivanikatted ja muud tegemised.

Kõik sai alguse sellest, kui üks tuttav andis mulle suure kotitäie kasutatud teksapükse. Pükste hulgas oli ka beeže-pruune pükse. Olin juba mõnda aega soovinud õmmelda diivanitele katted, kuna üks diivanitest osutas väsimuse märke ning tean, et kui nii edasi, oleks diivanil varsti isumisosal sees auk. Naha eripära.
Ainus, mis siiamaani takistuseks sai, oli sobiliku materjali puudumine. Poes küll ilusad kangad, aga väga kallid. Mõtlesin vahepeal, et õmblen sinistest teksapükstest. No aga sinine nagu väga ei sobi meie sisustusse. Vaadates neid beeže pükse aga hakkas mõte kohe idanema- üritan kusagilt beeže-pruune juurde saada ja nendest teengi! Kasutasin kõikvõimsa FB abi ja kirjutasin postituse palvega, et kui kellelgi on kodus vastavat värvi teksapükse, olen väga õnnelik, kui saan nende omanikuks. Pakkumisi tuli uskumatult palju, rohkem sain muidugi traditsioonilisi siniseid teksapükse, kuid nendega on mul ka juba oma plaan...
Idee oli teha miskit taolist. Mees kommenteeris, et telliskivisein.
Kuna katteid oli tarvis 2 ja ühesuuruseid (sest diivanid on ka ühesuurused), siis lõikasin püksid pooleks- üks säär ühele, teine teisele kattele. Seejärel lõikasin välja 10 cm. laiused ribad, pikkused on suvalised, miskit ei mõõtnud täpselt, vaid vaatasin, kuhu ja kui palju sobis.
 Õmblused teppisin (kappisin, kui täpne olla) ühele poole, mitte lahku, sest nii on katted vastupidavamad. Vatiini ja tagumise kanga külge teppisin pealise üle kahe triibu.
Juba nii väikeste tekikeste teppimine oli katsumus omaette, mõtlesin, et no kuidas neid suuri tekke veel tepitakse! Kogu aeg kippus tekk laualt maha libisema. Suurte tekkide õmblemiseks tuleb vist kõrvale abilauad püstitada ;)
Katete suuruseks sai 105x150, selline väikelapse teki mõõt. Vahele sai vatiin, mis oleks võinud siiski olla õhemat sorti (150 gr oli vist). Ilma vatiinita oleks liru jäänud. (plaan ongi, et kui kunagi diivanid saavad välja vahetatud, siis saab laps näiteks need oma mängutekkideks).

Püüdsin katted pildile kõigepealt meie võrratult kaunis sügiseses õues.
Nurgad tegin ümarad ühe kodus olemasoleva teki eeskujul.

Katete tagumisele poolele said ära kasutatud ühed vanad kardinad. Värvi poolest enam-vähem sobilikud.
Eelikal on alati nii kenad fotod, üritasin ka miskit. Profi vastu ei saa.
Toas omal kohal näevad katted välja sedasi. Sobivad diivanite värviga.
Ja sobivad ka tapeediga kokku.
Mees tuli koju, vaatas neid katteid ja ütles, et aru küll pole saada, et katted peal on, et ei paista eriti silma. See oli mulle suurim kompliment, sest minu eesmärk oligi teha katted, mis ei hakka kuidagi domineerima.

Mõni aeg tagasi said ka need diivanitel olevate patjade katted õmmeldud. Kangas leitud sekkarist. Olid 2 paksemat kardinat. Minu maitsele kohaselt vana ja kulunud väljanägemisega.
Teisest sekkarist leidsin oma unistuste pitskanga. Roosilise. Jälle parajalt vanaaegse väljanägemisega. Tegelikult oli see pitsist ülakardin. Piisavalt pikk, et pooleks lõigatult saaks sellest 2 külgkardinat ja jupike jäi veel ülegi. Leotasin ja valgendasin seda pitsi ja sai ilus valge.