Ega meessoost isikule ole kerge midagi ise teha. Kergendavaks asjaoluks oli see, et sünnipäevalaps kokkab palju ja on ka kõva grillmeister.
Esimese asjana valmisid kindad. Kinnaste lõike sain seekord Katre Arula raamatust "Ajatud lapitööd". Eks Ossul ole ka sarnane lõige ja tolle järgi on nii mõnedki paarid kokku õmmeldud, nii et tehnoloogia oli selge. Tahtsin esialgu õmmelda nii, nagu raamatus õpetatud- et kindaseljale jäävad näiteks pükste taskud. Aga kangas ei andnud kuidagi niiviisi õmblemist välja. Tegin siis "siledad" kindad. Hiljem vaatasin küll, et suht igavad kindad said, kuid vürtsi lisab asjaolu, et randmeosa kandiks kasutasin pükste värvlit. Seda värvlit oli neile kinnastele esialgu keeruline sobitada. Polnud ju Katre peensusteni lahti kirjutanud, mil moel täpselt seda värvlit sinna kinnaste suudele õmmelda. Mõõtsin siis täpse riba värvlist välja, ühendasin ringiks ja õmblesin esialgu voodripoolse (sise)õmbluse, seejärel välimise õmbluse. Need pükste värvlist tehtud kandid on ikka päris lahedad!
Kui veel Katre Arula raamatust rääkida, siis sain sealse õpetuse võrra targemaks. Kas teie teadsite, et teksaspükste värvlit on tegelikult väga lihtne harutada, et see on kettõmblusega pükste külge õmmeldud? Mina näiteks varem ei teadnud. Tore teadmine. Ma arvan, et tänu sellele teadmisele leiab nii mõnigi püksivärvel tee minu tööde külge :)
Tuul kiigutas kindaid, nii et pilt sai udune.
Ühekaupa pildistatud pildid said vähe paremad.
Teise tööna valmis põll. Esialgne plaan oli kasutada pükste ülemist osa koos värvliga (midagi taolist), kuid kuna ma ei suutnud sobilikke pükse leida (liiga väikesed, liiga naistekad, vale värv jne), valisin hoopis ühed kummalised teksaspüksid, mis olidki üleni tükkidest kokku õmmeldud. Põlle kangas kokku õmmeldud kahest püksisäärest - ise õmmeldud vaid põlle keskõmblus, ülejäänu oligi täpselt niisugune, nagu pildilt näha. Ühe kodus olemasoleva ja väga hea lõikega põllelt võtsin lõike ja valmis selline põll, ees palju taskuid, kuhu saab vajalikke asju pista. Kuna teksaspükste taskud on nii lahedad, püüdsin neid võimalikult palju põlle peal kasutada. Proovisin õmblemise ajal põlle oma poja peal (no et kas ikka on mõõdud õiged, kui pikad õmmelda seospaelad jne) ja poeg arvas, et temagi kannaks sellist põlle heameelga. Et jumala äge põll. Seda oli küll tore kuulda.
Kaelapaela tegin reguleeritava ja piisavalt pika, et reguleerimispaela ots ei jääks püsti hoidma, vaid vajuks raskuse mõjul allapoole.
Kolmandaks esemeks sai kott. Suur kott. Eeskujuks võtsin jälle ühe varem õmmeldud koti, millel hea suurus. Sellelt sai siis mõõdud ja sangade pikkus maha "spikerdatud". Endale meeldetuletuseks kirjutan üles, et tähekesega lapiruudu (koos küljedetailidega) ja taskutega tagumise külje suurus 44x44, koti põhja vaheriba laius 10 cm, ülemise ääre laius 7 cm ja sangade pikkus oli vist 65 cm.
Poolik töö.
Tegelikult koti teisele poolele oli kolm teksataskut õmmeldud, kuid unustasin pildi teha.
Hiljem mõtlesin, et oleks võinud kinnasete käeseljale ka pisikesed lapitehnikas tähekesed õmmelda. Kahjuks polnud niipalju aega, et uued, tähekestega kindad õmmelda. Jäi nii.
Kotil sees taskutega (ühel pool 3 väiksemat, teisel 2 suurt) vooder, samast kangast ka kinnaste vooder.
Lisaks valmistasin veel tekspükste küljeõmblustest kuumaalused. Olin neid ammu soovinud teha. Teksamaterjali otsides jäid need ribad pidevalt pihku, otsustasin need ära kasutada, et vältida nende edaspidist kastist välja ja tagasi kasti tõstmist. Samas sain oma ammuse soovi- neid kuumaaluseid katsetada, teoks teha.
Siin näha ka "lõhnav heeringas" ehk siis piibelehed, mis korjatud sünnipäevalapsele, kuid ämbri peale kirjutatud SILL on tegelikult rootsikeeli heeringas. :) Ämber on keraamiline ja sellel on kaaslane ka- gräddfil, mis tähendab hapukoort. See on üks armas leid Rootsist teiseringipoest. Ämbrit ma ära ei kinkinud :)
Kuna need kuumaalused said nii vahvad, tegin omale ka koju ühe :) See tagumine vasakpoolne jäi koju.
Sünnipäeval sai ka ehtsat lõõtsa kuulata. Nostalgia. Kui ma olin väike laps, siis armsa vanaema juures olles kuulsin pidudel lõõtsamängu alati. Lapsepõlv tuli meelde :)
Osa külalisi veetis muuhulgas aega õunapuude otsas ronides :) (Minu preili see vasakpoolne, roosade tossudega). Kõigil oli väga lõbus. Oli kohe tükk tegu, et laps nõustuks koju tagasi minema, mis siis, et väljas juba pimenes.
Siinkohal on paslik ära öelda suured tänusõnad Mallele. Ilma temata poleks mul siin blogi ja ei oskaks ma ka siin midagi asjalikku korda saata. Tänan, Malle, toetamast ja juhendamast! Sa oled ikka nii tore inimene!
