pühapäev, 25. oktoober 2015

Padi sünnipäevakingituseks.

Tütar (8-aastane) oli kutsutud sõbranna sünnipäevale (kes sai ka 8-aastaseks).
Plaan oli kingitus kasvõi osaliselt ise teha. Plaanid olid suuremad, kuid teostatud sai neist vaid üks-padi.
Kingituse valmistamise muutis mõneti keeruliseks see, et kingituse saaja ei fänna absoluutselt roosat, lillekesi ega muid tüdrukutele meelepäraseid asju.
Valisin siis lambakestega lõbusa kanga, lootuses, et ehk see meeldib (loomad pidid talle meeldima).
Nime soovisin ka padjale aplitseerida, see muudab kingituse isiklikumaks. Kasutatud sai ka tekspükse, mida mul nüüd kudus hulgim :) Valisin sellised hallikamad teksad, et sobiks kangaga kokku.
 Esialgu plaanisin tähed aplitseerida sellisest kangast.
Lilleline tundus siiski sobilikum.

Kuna padi on mõeldud istumispadjaks (ehk soovib kingisaaja selle kooli hommikuringi padjaks võtta, mine tea), sai sellele külge õmmeldud ka sang.
Natuke ikka pitsi ka.
Tagumine pool samuti teksadest. Allääres lukk, padjakattel sees sisupadi, mille valmistasin samuti ise. Katte määrdumise korral saab katte eemaldada ja puhtaks pesta.

Suuruseks sai sellel padjal 50x50 cm.
Palju õnne, Emma!

pühapäev, 18. oktoober 2015

Küünal kastmekannus

Sain ühe vana kastmekannu. Saamise hetkel oli see küll kaua seisnud ja nägi päris räämas välja. Kuid mina nägin kesta all peituvat kaunist kuju. Küürisin selle kannukese kodus puhtaks. Sihtotstarbeliseks kasutamiseks oleks see ka ehk sobinud, kuid kuna mind võlus just selle kannu vorm, mõtlesin algul, et teen sinna kannu sisse mõne taimeseade. Kuni nägin internetis juhuslikult seda pilti:
Algul vaatasin, et lihtsalt ilus pilt ja vahva idee, kuni mul plahvatas: mina saan ju ka oma kasmekannukesse küünla valada! Ma pole ise ühtegi küünalt valanud, kuid katsetasin siiski. Kõigepealt oli vaja tahti. Selle sain, ostes poest kaks lauaküünalt. Tegelikult oleks piisanud ka ühest, sest taht oli piisavalt pikk. Kaks lauaküünalt ja umbes 20 teeküünalt said üles sulatatud ja nõusse valatud.
Kaks tahti panin seetõttu, et see kastmekann on suhteliselt suur, ühest oleks võinud väheseks jääda.
Peale hangumist oli päris kena. Veidi lõi külgedelt lahti, kuid vaatasin, et ka ideepildil sama lugu. Seda saaks ehk kuidagi vältida, kuid ma pole viitsinud ühtegi küünlavalamise õpetust lugeda.
Eks aeg näitab, kuidas see küünal põleb. Väikese katsetamise jooksul talutavalt, kui pikemalt põlema jätta, selgub tõde. Plaanis oli ka vaha sisse eeterlikku õli lisada, kuid tegemise käigus see ununes kahjuks.
Siin küünla kõrval näha linnupuur-lamp, mille valisin Vintage Design´ist võidetud kinkekaardi eest. Ma ei tea, miks mulle meeldivad linnupuurid...ja laternad. Hirrrmsasti meeldivad. Küünlad ka. Parandamatu haigus, mis teha. Linnupuur-valgustisse sai pandud kosus olemasolev LED-pirn, millele varem sobilikku kohta ei leidnud (mees kevadel Rootsist ostis, oli mingi soodukas). Pirn kas muudab värvi sujuvalt, saab valida ka ise värvi (punane, roheline, sinine, punane, lilla jne), valgustugevust saab muuta või siis põleb, nagu tavaline pirn- valge valgusega. Väikese puldi abil saab seda kõike reguleerida ja ka lambi põlema panna ja välja lülitada.
Nii tore kingitus! Harva, kui mul õnnestub midagi võita...kuigi, juhuseid on siiski olnud :)

neljapäev, 8. oktoober 2015

Uued diivanikatted ja muud tegemised.

Kõik sai alguse sellest, kui üks tuttav andis mulle suure kotitäie kasutatud teksapükse. Pükste hulgas oli ka beeže-pruune pükse. Olin juba mõnda aega soovinud õmmelda diivanitele katted, kuna üks diivanitest osutas väsimuse märke ning tean, et kui nii edasi, oleks diivanil varsti isumisosal sees auk. Naha eripära.
Ainus, mis siiamaani takistuseks sai, oli sobiliku materjali puudumine. Poes küll ilusad kangad, aga väga kallid. Mõtlesin vahepeal, et õmblen sinistest teksapükstest. No aga sinine nagu väga ei sobi meie sisustusse. Vaadates neid beeže pükse aga hakkas mõte kohe idanema- üritan kusagilt beeže-pruune juurde saada ja nendest teengi! Kasutasin kõikvõimsa FB abi ja kirjutasin postituse palvega, et kui kellelgi on kodus vastavat värvi teksapükse, olen väga õnnelik, kui saan nende omanikuks. Pakkumisi tuli uskumatult palju, rohkem sain muidugi traditsioonilisi siniseid teksapükse, kuid nendega on mul ka juba oma plaan...
Idee oli teha miskit taolist. Mees kommenteeris, et telliskivisein.
Kuna katteid oli tarvis 2 ja ühesuuruseid (sest diivanid on ka ühesuurused), siis lõikasin püksid pooleks- üks säär ühele, teine teisele kattele. Seejärel lõikasin välja 10 cm. laiused ribad, pikkused on suvalised, miskit ei mõõtnud täpselt, vaid vaatasin, kuhu ja kui palju sobis.
 Õmblused teppisin (kappisin, kui täpne olla) ühele poole, mitte lahku, sest nii on katted vastupidavamad. Vatiini ja tagumise kanga külge teppisin pealise üle kahe triibu.
Juba nii väikeste tekikeste teppimine oli katsumus omaette, mõtlesin, et no kuidas neid suuri tekke veel tepitakse! Kogu aeg kippus tekk laualt maha libisema. Suurte tekkide õmblemiseks tuleb vist kõrvale abilauad püstitada ;)
Katete suuruseks sai 105x150, selline väikelapse teki mõõt. Vahele sai vatiin, mis oleks võinud siiski olla õhemat sorti (150 gr oli vist). Ilma vatiinita oleks liru jäänud. (plaan ongi, et kui kunagi diivanid saavad välja vahetatud, siis saab laps näiteks need oma mängutekkideks).

Püüdsin katted pildile kõigepealt meie võrratult kaunis sügiseses õues.
Nurgad tegin ümarad ühe kodus olemasoleva teki eeskujul.

Katete tagumisele poolele said ära kasutatud ühed vanad kardinad. Värvi poolest enam-vähem sobilikud.
Eelikal on alati nii kenad fotod, üritasin ka miskit. Profi vastu ei saa.
Toas omal kohal näevad katted välja sedasi. Sobivad diivanite värviga.
Ja sobivad ka tapeediga kokku.
Mees tuli koju, vaatas neid katteid ja ütles, et aru küll pole saada, et katted peal on, et ei paista eriti silma. See oli mulle suurim kompliment, sest minu eesmärk oligi teha katted, mis ei hakka kuidagi domineerima.

Mõni aeg tagasi said ka need diivanitel olevate patjade katted õmmeldud. Kangas leitud sekkarist. Olid 2 paksemat kardinat. Minu maitsele kohaselt vana ja kulunud väljanägemisega.
Teisest sekkarist leidsin oma unistuste pitskanga. Roosilise. Jälle parajalt vanaaegse väljanägemisega. Tegelikult oli see pitsist ülakardin. Piisavalt pikk, et pooleks lõigatult saaks sellest 2 külgkardinat ja jupike jäi veel ülegi. Leotasin ja valgendasin seda pitsi ja sai ilus valge.

kolmapäev, 23. september 2015

Roosidega pinal tütrele

Juba kooliaasta alguses sai tütrele lubatud, et õmblen talle uue pinali kooliskäimiseks. Samasugusest roosidega kangast, nagu padjalgi kasutatud sai.
Peaaegu kuu aega hiljem sai pinal ka tehtud. Õmmeldud ikka selle vana juhendi kohaselt.
Mõõdud enne kokkuõmblemist kangatükil 30x 32 cm (32 lukuga külg). Seekordse pinali õmblesin 2 cm. pikema. Seda põhjusel, et pinalisse mahuks 20 cm pikkune joonlaud vabalt sisse. Eelmisse pinalisse mahtus ka kuidagi, aga joonlaud jäi risti ja kätte oli teda ka sealt ebamugav saada. Joonlaud peab pinalis olema põhjusel, et muidu kaotab tütar selle sootuks ära. Mida kompaktsemalt on asjad pakitud, seda suurema tõenäosusega need ka alles jäävad.

Kant heleroheline, nagu ka vooder. Õmblesin kandi äärde ka samasuguse pitsi, nagu padjalegi.
Sai päris mahukas pinal. Tütar jäi uue pinaliga rahule.

teisipäev, 1. september 2015

Hommikuringi padi.

Laps läks täna teise klassi. Kõigi muude vajaminevate asjade seas oli ka padi hommikuringi tarvis. Igal lapsel on oma padi, selle peal istutakse põranda peal. Eelmisel aastal haarasin diivanilt padja (ajutiselt) ja ajutine oli see kuni klassi lõpuni kevadel.
Kui ma suvel neid kotte õmblesin, tekkis mõte, et sarnaselt saaks ju teha ka armsa padja.
Andsin lapsele valida, kas ta soovib diivanipadja suurust (40x40 cm) patja või köögisohva padja (50x50 cm) suurust patja. 50x50 on loomulikult istumiseks mugavam, selle ta ka valis.
Padja pealiseks kulus 1,5 teksapükste püksisäärt. Kokku õmmeldud kolmest tükist. Tükkide omavahelise õmblusvaru teppisin läbi, et oleks tugevam ja näeks justkui teksapükste õmbluse moodi välja. Tütar valis roosidega kanga, mina valisin kõrvale sobiliku lillelise kanga. No võib-olla läks liiga roosaks kätte, kuid tume teksa tasakaalustab.
 Padja paremale poolele sai tütre soovil tasku. Rohkem nagu ilu, mitte otstarbekuse pärast. Mida sa ikka taskus hoiad, kui sa parajasti ise selle peal istud. Tasku kaunistasin kangariba ja pitsiga.
Pits sai ka roosilise kanga serva õmmeldud, see muutis üldmulje kenamaks ja naiselikumaks.
Lihtsalt toreduse pärast sai ühte serva õmmeldud selline silt. Ühelt poolt roosiline, teiselt lilleline. Selle oleks võinud küll veidi sissepoole õmmelda, et oleks väiksem, mitte nii väljatükkiv.
Ülemises servas sang. Kindlasti tekkis küsimus, et padi- ja sangaga? See on puhtalt mugavuse pärast, et oleks mõnusam patja põrandale tõsta ja siis jälle hoiukohta viia. Sang sai küll natukene liiga pikk, oleks piisanud ka lühemast. Sang sai isegi nii pikk, et laps saab padja õlale võtta nagu õlakoti.
Allservas on lukk. Sest see polegi tegelikult padi, vaid see on hoopiski padjakate, mille sisse käib omakorda padi. See on mugavama hooldamise mõttes vajalik.
Tagumise poole tegin samuti teksadest, kuid selle poole materjaliks oli lühike teksaseelik, mis oli kohe väga venivast materjalist. Selle tõttu ka lukk veidi lokib, kuigi püüdsin õmmelda nii, et seda ei juhtuks. Seelik käis tegelikult nööpidega eest kinni ja korra kaalusin isegi võimalust jättagi nööpkinnis ka padjakinniseks, kuid siis oleks tekkinud palju pakse õmblusi ja otsustasin ikka luku kasuks.
Tükkide omavahelised kokkuõmblemise kohad teppisin üle.
Lõppkokkuvõttes jäi mul taaskord üle imestada, kuidas saab vanadest teksadest nii ilus ja särav ese. Uute kangastega koostöös? Igaljuhul on see tulemus tore ja kasutan teksaseid ka edaspidi rõõmuga.


esmaspäev, 10. august 2015

Kui tervet ei jõua, tee pool.

Nagu (peaaegu) ütles õpetaja Tootsile õppimise kohta :)
Tütre sõbrannal oli sünnipäev. Vaba aega oli mul väga vähe. Lihtsam oleks olnud raha ümbrikusse pista ja laps sünnipäevale saata, kuid see ei läinud minu arvates kohe mitte. Nägin (praktiliselt öösel)veidi vaeva ja tegin vähemalt natukenegi ise, ehk siis pool kingitust.

Õmblesin sünnipäevaks koti. Ikka kasutatud teksaspükstest ja lisaks veidi romantilisi kangaid. Linnukestega kangas sama, mis eelmisel kotil (no see lihtsalt on tüdrukutele sobilik), lisaks sai seekord jupike roosikangast (kutsusin tütre valima ja tema otsustas selle kanga kasuks).

Kott voodriga, sisse õmmeldud 2 teksaspükste tagataskut.
Sangade siseküljed said seekord roosilisest kangast. Arvasin millegipärast, et selliseid on keerulisem õmmelda (no tegelikult ümberpööramine tundus keerulisena), kuid vastupidi- niiviisi on sangasid hoopiski lihtsam õmmelda ja jäävad vahvamad ka!
Põhja all sobitasin taaskord õmblused kenasti kokku.
Kasutasin ühte teksaspükste tagataskut, mis oli vahva kujuga ja piisavalt suur. Ülemise osa kantisin ära, selle tulemusena moodustus topelttasku.
Värvilise kangariba äärde õmblesin täpilise paela- ilma selleta oli asi justkui poolik, pael tekitas kena raami.
Kott õmmeldud 40x40 cm suurustest kangatükkidest. Pükste originaalküljeõmbluse säilitasin.
Kotisuu ülemised ääred  (nö. kandid) 5 cm laiused, sangad õmmeldud kandiribade vahele.
Seekord õmblesin värvilised kangaribad ikka sedasi, et kui kott on vasakul õlal, siis jäävad värvilised ribad ettepoole.

pühapäev, 9. august 2015

"Konna"lõikelised pajakindad meesterahvale.

Telliti minult pajakindad, mis oleks piisavalt suured, et sobiksid ka meessoost isiku kätt kuuma eest kaitsma. Nõustun tellijaga- kaubanduses pakutavad kindad on kas liiga väikesed, liiga õhukesed või liiga ebamugavad käes (lisaks: "meestekaid" kindaid raske leida).
Otsus sai langetatud "konna"lõikeliste kinnaste kasuks. See konkreetne lõige pärineb Katre Arula raamatust "Ajatud lapitööd". Pean mainima, et minu arvates väga mugav lõige!
Esialgne plaan oli kinnaste käeselgadele õmmelda lihtsad tähed ehk kaheksakannad, kuid arvutamine pole just minu kõige tugevam külg ja nii said tähekesed liiga suured. Käiku läks plaan B ehk risti-rästi tehnika (kuna tähtaeg lähenes ja õmblemiseks vaba ajaga polnud just priisata).
Esialgu õmblesin teksatükkidest sellise suure kangatüki (tegelikkuses tuli siiski kaks 9-ruutu veel sinna kanga otsa õmmelda. Nagu ma juba mainisin, siis matemaatika pole just minu kõige tugevam külg , seega arvestasin veidi valesti ja tükk jäi napiks.) :) Siin veel tükid kokku õmblemata.

 
Siin üks peopesadetail tepitud, teine alles joonitud (valge kustuva markeriga, mis ostetud Lapibutiigi lehelt siit. Tumedate kangaste puhul väga hea!) Peopesas topel(tööstuslik)vatiin.
 
Vooder sai õmmeldud inglitega sinisest kangast- inglid said valvama kinnaste omanikku.
Kindad said aga sellised. Kinnastel sees paks tööstusklik vatiin.
Üks sai küll nõksake tumedam ja teine natuke heledam, kuid paari moodustavad nad siiski kenasti.
 
Eriliselt meeldivad mulle nende kinnaste puhul kinnaste kandid- need on teksaspükste värvlist. Annab kohe asjale mõnusa jume.
 
 
 Kinnaste tellija jäi kinnastega rahule, öeldes, et kindad näevad tegelikkuse veel ägedamad välja, kui piltidel. Seda oli tore kuulda, sest pabistasin ikka, et kas üldse meeldivad ja sobivad jne.
 Käisime täna Hauka laadal ja sealt õnnestus mul kogematakombel omale kööki lauale uus vakstu saada. Viimane tükk ja täpselt minu köögilauale sobivates mõõtudes! Ma ei ole muidu üldiselt vakstu-usku, kuid lauale on tarvis mingit katet, et seda lihtsalt ära ei nühitaks ja laualinade vahetamine muutus väga tüütuks ning ebapraktiliseks (kuigi mulle meeldivad laualinad tegelikult rohkem). Eelmine lauakate oli pitsilaadne plastkate, mis ilmutas ka väsimuse märke (kulunud, määrdunud ja hakkasid augud tekkima).Laadal hakkas aga kogematakombel silma see vakstu. Peal sellised kenad pildid. Nii tore leid minu arvates!
 
Üldmulje- pildid vakstul on suhteliselt suured.
Ükspäev tegin oma suve lemmiktoitu- kreekapärast vormirooga suvikõrvitsaga. See on väga lihtne- tuleb laduda vormi kihiti kartliviilud, kurk, tomat, paprika, kabatšokk (kõik viilutatult-tükeldatult), vahele kiht praetud hakkliha (iga kihi vahele tiba soola ikka ka) ja kõik üle valada oliiviõliga, kuhu on purustatud küüslauku. Saab selline vedelapoolne roog, mis viib keele alla!